Tuuleneeme lähedal asus saar nimega Seikluste saar. Seikluste saarel oli ilus lahesopp, kuhu pääses ligi ainult paadiga. Lahesopi kõige tagumises nurgas asus laste Saladuste saare mängumaja. Paljud seiklused algasid sõnadega „Saame kokku Saladuste saare mängumajas!”.
Lapsed hüppasid puhtasse merevette, et ujuda, ning viskasid siis rannale pikali, lastes lainte kohinal end unele suigutada. See oli nende jaoks väga eriline mängupaik.

Ühel päeval, kui Sylvania pered lahesopi poole suundusid, jutustas Šokolaadijänku pere vanaisa Rhys lastele midagi väga põnevat.
„Räägitakse, et selles lahesopis elab vikerkaarekala,” ütles ta.
„See on kõige ilusam kala, mida keegi eales näinud on.”
Lapsed olid väga elevil. „Oo!”
hüüatas Šokolaadijänku-tüdruk Freya.
„Ma tahan seda näha.”
„Läheme otsime selle koos üles!”
ütles Triibukassi-poiss Shane.

Shane oli neist kõige rohkem elevil. Talle meeldisid seiklused. Ta kutsus Saladuste saare mängumajas kokku koosoleku, et lapsed saaksid seikluse jaoks plaane teha.
„Suur vikerkaarekala otsing on alanud!” teatas ta.
Peagi tekkis lastel mõte.
„Ronime kõrgele, et lahesoppi paremini näha,”
otsustasid nad. Nad ronisid katusel olevasse vaatlustorni ja vaatasid sealt merd.

„Kas näete juba?” küsis Shane.
„Ei, seda ei ole kusagil,” ütlesid teised.
Nad püüdsid vaadata ka pikksilmaga, aga ei näinud ikka kala. Šokolaadijänku-tüdruk Freyal tuli uus mõte.
„Läki õige merre sukelduma ja püüame nii kala üles leida?”
pakkus ta välja. Teiste laste arvates oli see väga hea mõte.
„Meil on uus plaan,”
teatas Shane.

Lapsed panid sukeldumismaskid ette ja lestad jalga ning sukeldusid üksteise järel merre. Lapsed ujusid selges vees ringi, aga ei leidnud vikerkaarekala kusagilt. Mõne aja pärast hakkasid lapsed väsima ja mõtlesid alla anda.
„Ma ei näe kala mitte kusagil,”
ütles Ralph.
„Äkki vanaisa eksis. Äkki siin ei olegi kala,”
ütles Freya.
Just siis hakkas Karupoiss Piers erutunult rääkima.

„Oo!” hüüdis ta.
„Vaadake!”
Lahesopi vee pind hakkas järsku vikerkaare värvides sädelema. Suur imeline vikerkaarevärvi kala hüppas veest välja, pritsides enda ümber vett.
„See on vikerkaarekala!”
hüüdsid lapsed.
Nad hüppasid tagasi vette, et seda lähemalt vaadata. Aga kala ujus tagasi sügavale sinisesse merre ega tulnud enam tagasi. Lapsed olid väga pettunud.

„Ta läks ära!” hüüdsid nad.
Siis aga vaatasid nad merepõhjas olevaid kive ja nägid suurt auku.
„Siin on auk,” ütles Freya.
„Ei tea, kuhu see küll viib,”
sõnas Ralph.
Lapsed vaatasid auku ja olid jälle põnevil.
„Läki, uurime järele!”
hõikas Shane. Ja nii algas laste järgmine seiklus.

LÕPP