Pähkliorava pereisa Cedricul oli hotdog’i-kiosk. Lastele meeldis see hotdog’i-kiosk väga. Kui lapsed mängisid või koolist koju jalutasid, tundsid nad ühtäkki isuäratavat hotdog’i lõhna. Kõigi kõhud hakkasid seepeale korisema ja nad jooksid kioski juurde, et Cedricult hotdog’i küsida.

Kioski ümber oli alati palju õnnelikke lapsi. Nad nautisid imehäid värskelt valmistatud hotdog’e ja jutustasid omavahel. Cedric oli küla parim leiutaja ja talle meeldis uusi asju välja mõelda. Ta püüdis alati leida võimalusi, et kioskit veel paremaks muuta. Ta küsis ka lastelt abi, aga sai vaid selliseid vastuseid:
„Pane õige seinale oma pilt!” või
„Tee šokolaadi-hotdog'e!”
Kellelegi ei tulnud pähe ühtki head mõtet.

Ühel päeval, kui Šokolaadijänku-tüdruk Freya kioski juures hotdog’i sõi, tekkis tal idee.
„Me kõik läheme järgmisel nädalal Tuuleneemele,” ütles ta.
„Oleks tore, kui saaksime rannas hotdog'e süüa, aga me ei saa neid Tuuleneemele kaasa võtta, sest nad jahtuksid maha.”
Kui Cedric seda kuulis, välgatas tal mõte.
„Just nimelt!” ütles ta.
„Just nii saan oma hotdog’i-kioski paremaks muuta.”

Järgmisel päeval oli hotdog’i-kiosk suletud. See oli suletud ka päev hiljem ja ka päev pärast seda. Lapsed olid pettunud, sest nad ei saanud hotdog'e süüa.
„Miks hotdog’i-kiosk nii kaua kinni on?” küsis Freya isalt ja küla pagarilt, Siiliema Eleanorilt. Nemad aga vaid naeratasid ja ütlesid:
„Ei tea tõesti!”

Järgmisel nädalal läksid lapsed Tuuleneemele, nagu plaanitud. Nad mängisid kaua merevees ja nende kõhud läksid päris tühjaks.
„Mul on kõht tühi,” ütlesid nad.
Just siis tundsid nad oma lemmiktoidu lõhna.
„On see võimalik...”
ütles Freya.
„On küll!”
hüüdis Karupoiss Piers.
„Need on hotdog'id!”
Lapsed hakkasid lõhna järgi liikuma ja jõudsid liivaluidede juures peatuva ilusa värvilise bussini.

Bussi katusel oli suur silt
„HOTDOG”.
Lapsed ei uskunud oma silmi. Nad läksid bussi juurde ja kuulsid tuttavat häält.
„Tere! Kas tahaksite hotdog’i?”
küsis Cedric, naeratades leti tagant õnnelikult lastele.

„Ma tegin oma kioskist bussi,” selgitas ta.
„Nüüd saate hotdog’e süüa ka Tuuleneemel. Ma saan hotdog’e müüa igal pool!”
Lapsed olid seda kuuldes väga rõõmsad ja kugistasid mõnuga oma hotdog’id alla.
„Hotdog’id on rannas süües veel maitsvamad,” ütles Freya rõõmsalt.

Ka Cedric oli õnnelik. Tänu tema hotdog’i-bussile olid kõik lapsed naerusuil.

LÕPP