Šokolaadijänkude, Pähklioravate ja Siidikiisude pered on tulnud kokku mereäärsesse maamajja. Pärast terve päeva vees hullamist jaksavad lapsed rõõmu tunda veel vanniskäimisest ja omapüütud kala grillimisest.
Ka siis, kui nad õhtul võrkkiikedesse poevad, on neil nii lõbus, et magamine on viimane asi, mida nad teha tahavad.

Ühel hilisel õhtutunnil lähevad Šokolaadijänku-tüdruk Freya, Pähkliorava-poiss Ralph ja Siidikiisu-piiga Tiffany välja rõdu peale, et öist taevast imetleda.
„See on nii ilus!” Kogu taevalaotus on tähti täis.
Ja just siis märkavad nad lendtähte, mis langeb alla ranna poole.

„Ma ei ole kunagi näinud nii suurt lendtähte,” ütleb Ralph.
„Lähme homme ja püüame üles leida koha, kuhu see langes.”
Ralph armastab väga kummalisi asju. Järgmisel hommikul asub kolmik teele sinna, kuhu lendtäht langes.
„See kukkus kuhugi siia,” ütleb Ralph.
„Võib-olla oli see päris täht,” lausub Tiffany.
Lõbu pärast vaatavad nad veidi ringi ning piiluvad kivi taha. Seal aga ootab neid üllatus.

Kivi taga on kuhi sädelevaid merekarpe. Ralph ja Tiffany rõõmustavad:
„Kui kaunid need on! Just nagu pisikesed tähetükikesed.”
„Vaata neid! Kui hämmastav, need langesid kõik koos. Võib-olla näitas lendtäht meile teed, kuidas see aare üles leida.”

Freya vaatab neid aga vaikides.
Need on samad merekarbid, mida ta päev varem oli korjanud. Need jäid talle tee peale, kui ta ujuma läks, ja tema pani need kivi taha. Kuid Ralph ja Tiffany on nii põnevil, et tal ei ole südant neile seda öelda.
Nii ta lihtsalt jälgib, kuidas Raplh ja Tiffany merekarpidega rõõmsalt oma taskuid täidavad või neid taskurättidesse pakivad.

„Langev täht tõi meile kingituse, mida me kuidagi oodata ei osanud,” mõtleb Freya ja naeratab.
„;Me tahame teile midagi näidata,”
ütlevad Ralph ja Tiffany pisipõnnidele, kui nad tagasi maamajja jõuavad. Nad räägivad kõigile, kuidas nad merekarbid leidsid.

„Kui lendtäht langes, ütles ta meile, kus aare asub.”
„Need merekarbid on kui pisikesed tähetükikesed.”Mudilased on väga põnevil.
„Varandus! Me tahame varandust!”
„Ärge täna öösel magage, vaid oodake langevat tähte,” ütlevad Ralph ja Tiffany.
Sellest aga aimub pahandust.
„Mis nüüd saab? Seal ei ole enam merekarpe,” mõtleb Freya.
„Põnnid on siis väga pettunud.”

Ta hiilib üksi välja randa, otsib merekarpe ning kuhjab need kivi taha peitu.
„Ma ootan ise langevat tähte,” ütleb ta põnnidele.
„Teie minge magama.”

Järgmisel hommikul, kui põnnid ärkavad, teatab Freya:
„Täna ööse langes lendtäht,” ja viib mudilased välja randa.
„Kukkus see kuhugi siia? Või hoopis sinna?”
Freya hakkab otsima kivide vahelt.
„Meie otsime ka!” ütlevad põnnid ning tatsavad rõõmsalt ringi.

Varsti leiab Pähkliorava-jõnglane Ambrose kivi tagant merekarbid.
„Vaadake! Palju varandust!”
Šokolaadijänku-põnn Crème ja Siidikiisu-põngerjas Gilly kogunevad tema ümber. Nad on kõik väga rahul.

Mudilasi vaadates naeratab Freya õnnelikult.
„See lendtäht tõi tõesti kingitusi.”
Merekarpidest, mille kogumise peale Freya nii palju aega kulutas, saavad kõigile suveniirid, mis jäävad meenutama puhkust mere ääres.

See lugu levib üle kogu küla ja varsti ütlevad kõik lapsed:
„Kui sa näed langevat tähte, siis see näitab sulle, kus on varandus.”
Iga kord, kui Freya seda kuuleb, tunneb ta rõõmu, aga ka veidike piinlikkust.

LÕPP