Sylvania metsas on avatud hamburgerirestoran. Kõik armastavad seda maja: stiilne segu punastest tellistest ja kreemikatest seintest. Hoone katusel on suur silt, mille järgi on hea suunda võtta.
Kui hamburgerilõhn täidab õhu, hakkavad kõigil kõhud korisema ja nad kohe peavad hamburgerit sööma minema.
Kui nad avavad selle erilise ukse...
„Tere! Astuge sisse!”
Uksel tervitavad külastajaid söögikoha omanikud: Siidikiisu-isa Fred ja tema abikaasa.

Ja siis…
„Mida te täna võtate?”
See suure naeratusega on Siidikiisu-piiga Tiffany.
Hamburgerirestoran on kena ja mõnus koht, mis on alati rahvast täis.

Siidikiisu-ema Holly on hea stiililooja. Ta kujundas nii restorani kui ka Siidikiisude 3-korruselise maja sisemuse.

Karu-pätajalg Piers loeb letil olevat menüüd.
„Kartulid ja mahl, ja… kas ma võtan kalaburgeri või tomatiburgeri?”
Ta ei suuda otsustada!

Lõpuks tellib ta mõlemad. Samal ajal, kui ta toitu ootab, vaatab Piers huviga, kuidas Fred hamburgereid valmistab ja kartulitele maitseainet lisab.

Istekohtadelt suure akna all kostub alati tüdrukute naeru ja mängimist.
Kui Tiffany töötab, peatub ta tihti, et külastajatega paar sõna vahetada.
Restoranis on palju laudu ja terrass, sest hamburgerirestoran on emade-isade ja laste seas armastatud söögikoht.

Kõigile meeldib ka sõida-läbi võimalus!
Kui tuled hamburgerit sööma autoga, siis peatu sõida-läbi akna juures, mis asub restorani paremal küljel. Seal saab tellida hamburgereid, kartuleid ja muud otse õuest ning toit ja jook tuuakse autosse.

Kui restoran alles avati, oli neil pisike probleem. Inimesed ei osanud sõida-läbi võimalust kasutada. „Mis asi see sõida-läbi on?” küsisid nad.
Keegi polnud sellest eriti huvitatud.
„Sõida-läbi teenusega saad tellida hamburgerid ja joogid otse oma autosse,”
selgitas Fred ning Šokolaadijänkud otsustasid selle järele proovida. Nad tellisid autost, aga kui toit tuli, viisid nad selle restorani ja sõid seal.

Pähkliorava-ema Yardley tuli sõida-läbi akna alla beebikäru lükates.
„Palun üks hamburger!” ütles ta väikse armsa häälega.
Otse sõida-läbi akna all olid tema lapsed oma mänguautodes.
Mõni oli autoga akna alla sisse tagurdanud ja nii järjekorrale takistuse tekitanud. Teised olid andnud sisse küll oma tellimuse, aga sõitsid minema ilma hamburgerit saamata.
„See oli lõbus, kas polnud?!” Nüüd naerab igaüks nende imelike asjade üle, mis kunagi juhtusid.
Praegu teavad muidugi kõik, kuidas sõida-läbi teenust kasutada, ja vahel tulevad perekonnad lihtsalt sellepärast, et see on olemas.
Nüüd on hamburgerirestoranis väga kiire aeg.
„Tere! See võtab vaid paar minutit!”
ütleb Tiffany, kui ta restoranis rõõmsalt ringi lippab.

Ühel päeval, kui Tiffany restorani tuleb, leiab ta eest oma isa, kes on üksinda. Isa kingib Tiffanyle võta-välja koti.
„Sa oled alati siin abiks,” ütleb isa,
„ma kingin sulle aitamise eest selle koti.”
„Suur tänu, isa!” ütleb Tiffany. Ta avab koti ja leiab sealt hamburgeri.
„Ma mõtlesin, et mis võiks sulle kõige enam meeldida, aga ainus asi, mida suutsin välja mõelda, oli hamburger,”
ütleb isa häbelikult naeratades.

Kui Tiffany hamburgerit näeb, ütleb ta: “Vau! Kas saab olla veel midagi armsamat!”
Ta on rõõmus. See on eriline hamburger, nagu ka Tiffany on eriline. Ümmargused kuklikesed, mida hambatikk koos hoiab. Ta sööb hamburgeri ühe ampsuga ära ja see maitseb ülihästi.
„Aitäh, isa!” ütleb Tiffany.
„Ma tean! Kas me võiksime selle ka oma menüüsse panna?!”

Tiffany soovitusel lisatakse eriline hamburger restorani menüüsse. Ja siis…
„See on nii nunnu!”
Kõik lapsed armastavad seda.
Suurepärased hamburgerid ja Tiffany soe tervitus muudavad Sylvania metsa hamburgerirestorani üha menukamaks.

LÕPP