Sylvania küla supermarket on alati täis oivalist toitu. Poe omanikku, Hallikassi-isa Perkinit tuntakse kui suurepärast hea toidu hankijat.
Ühel päeval kuuleb Perkin väga haruldastest ja hästimaitsvatest seentest ning ta otsustab minna välja mägedesse neid korjama.
„Ma ei tule tagasi enne hilisõhtut,”
teatab ta Hallikassi-poisile Austinile ja Hallikassi-tüdrukule Zarale.

„Hoolitsege täna minu asemel poe eest.”
Seda kuuldes tõstavad Šokolaadijänku-tüdruk Freya ja Pähkliorava-poiss Ralph käed püsti:
„Me aitame sind!” Nad on alati soovinud olla supermarketis abiks.
Kui Perkin on läinud, tuleb supermarketisse Siidikiisu-ema Holly.

„Tere tulemast!” hüüavad Freya ja Ralph. Sel ajal kui Holly poes ringi vaatab, rallivad nemad edasi. „Kuidas oleks kenade värskete köögiviljadega?” küsib Bell.
„Leib on värske, alles küpsetatud,” ütleb Ralph.
Holly läheb koju, käed toitu täis.

„Ta ostis palju asju, mida talle soovitasin,”ütleb Freya.
„Ei, ta ostis rohkem neid asju, mida mina talle soovitasin,”vaidleb Ralph vastu.
Nad otsustavad välja selgitada, kumb neist rohkem müüb.
Seda nähes raputab Zara pead:
„Oh neid küll!”ütleb ta ja vaikib.
„Freya müüb kindlasti palju,”mõtleb Ralph.
„Mida ma saaksin ette võtta?”

Hamstri-ema Hilda tuleb poodi koos oma kaksikutega.
Tal on keeruline ühel ja samal ajal kaupa kanda ja lastekäru lükata. Ralphil tuleb mõte.

„Ma tean! Ma aitan tal ostetud kaubad koju viia!”
Nagu orav ikka, on ka Ralph kiire ja aktiivne, seega see sobib talle hästi.
„Kui te minult ostate, viin ma kõik kaubad teile ise koju!”
„Aitäh!” vastavad ostjad ja tulevad Ralphi juurde.
„See oli suurepärane mõte!” ütleb Ralph, kellel on nüüd väga kiire.

Freya seevastu mõtleb: “Mulle meeldib küpsetada, ma teen nii reklaami.”
Ta otsustab kasutada supermarketis müüdavaid toitaineid, et valmistada neist maitsvaid toite ja pakkuda ostjatele mekkimiseks. Freya sisustab poes nurgakese, kus on koogid ja muud oivalise välimusega hõrgutised.
„Palun proovige neid,” ütleb Freya.
„Need kõik on valmistatud toitainetest, mida siin supermarketis müüakse.”

Peagi on supermarket ostjaid täis ning Freyal koogiküpsetamisega kiire. "Hurraa, mina võidan!" naeratab ta askeldades. Esialgu läheb Freyal ja Ralphil väga hästi.

Kuid mõne aja pärast on Ralphile kogunenud nii palju kaupa, mida ta peab kodudesse kohale toimetama, et ta satub segadusse.
„Las ma mõtlen… porgandid Piimajänestele, mais Chihuahuadele… ja mis veel?”
Karud saavad kartulite asemel kala ja Punahirved ainult ühe tomati.
Üha rohkem ja rohkem tuleb vigu, kuni Ralph lõpuks hüüab: „Ma ei saa sellega hakkama!”

Samal ajal on ostjad rahul sellega, mida Freya teeb. Kuid ta on ära kasutanud kõik toiduained, nii et ostmiseks pole poodi midagi järele jäänud.
Kõik, mida Freya öelda saab, on: „Mul on kahju, aga kõik on otsas.”
Ja ta saadab ostjad tühjade kätega minema.

Ralph ja Freya pingutasid üle ning ainus, millega nad hakkama said, on pahandus. Õhtupoolikul, kui nad poodi koristavad, paluvad Freya ja Ralph Austinilt ja Zaralt vabandust.
„Me poleks pidanud püüdma teineteist üle trumbata,” ütleb Freya.
„Mul on kahju, et me nii palju tüli tekitasime,” sõnab Ralph.

„Kõik on korras. Te püüdsite mõlemad väga,”
proovivad Austin ja Zara neid lohutada, kuid tulutult.

„Supermarketisse appi tulemine oli suur viga. Nad ei luba meil seda enam kunagi uuesti teha,” mõtlevad Freya ja Ralph kurvalt, kui nad kodu poole lähevad.
Aga järgmisel päeval on Zaral neile üllatus. Ta räägib, et pood on täis ostjaid, kes soovivad kaupade kojutoimetamist ja igatsevad maitsta head toitu. Freya mõttel korraldada toidumaitsmist ja Ralphi ideel viia kaup ostjatele koju on suur edu.

„Nii et tulge ja aidake meid mõni päev jälle,” palub Zara.
Freya ja Ralph on rõõmsad:
„Kindlasti! Me armastame supermarketit,” ütlevad nad.

LÕPP