Kui Siidikiisud Sylvania külla elama kolisid, võeti nad soojalt vastu.
Nad vajasid maja, nii et igaüks hakkas tööle.

Siidikiisu-ema Holly tegi majale kujunduse. Ta armastab stiilset sisustust. Tal on märkmik, kuhu ta paneb kirja kõik head ideed.
Ta on alati unistanud ilusa maja kujundamisest, sellise, mis sobib kokku Sylvania küla maastikuga.

„Ma tahan täiuslikku maja Sylvania küla jaoks,”mõtles Holly.
„Sellist, mis teeks igaühe rõõmsaks.”
Ja ta hakkas uue maja interjööri kallal tööle.
„Just niisugust maja ma näha sooviksingi!”
mõtlesid kõik, kui ta neile oma märkmikku näitas.

„Me peaksime Siidikiisude perele tegema kingitusi, mis sellesse majja sobivad,”
ütlesid külaelanikud ning ootasid pikisilmi uut maja.
„Kuidas oleks ühe stiilse diivaniga, just sellisega, nagu Holly oma märkmikku joonistas?”
küsis Piimajänese-isa Alex ja otsustas meisterdada neile kahekohalise diivani.

„Ma loodan, et nad hakkavad oma kaunis ja mugavas majas Sylvania küla armastama,”
mõtles Alex, kes on väga osav puusepp.
Ta tegi Siidikiisudele armsa diivani ning Piimajänese-ema Kate õmbles sellele ilusa katte.
Kui Siidikiisud kuulsid, et nad saavad kingituseks diivani, olid nad väga õnnelikud.

Pähklioravad otsustasid kinkida söögituppa laua ja toolid. Samamoodi nagu Piimajäneste pere, arvasid ka nemad, et Holly kujundus on parim.

Chihuahuad kinkisid neile kummuti ja Karu-isa Patrick kinkis suure lillevaasi, mille ta leidis Metsa poest. Siidikiisud said veel voodid, kirjutuslauad ja raamaturiiulid. Peaaegu kõik kingid olid kas mööbel või kaunistused.

„Suur tänu!”ütlesid Siidikiisud.
Nad olid hiiglama rõõmsad, kuid oli üks väike mure.
Neil oli nüüd liiga palju mööblit kahekorruselise maja jaoks!
Isegi kõige ilusamas majas on raske elada, kui see on mööblist pungil. Maja kaks esimest korrust olid juba valmis ehitatud, neid ei saanud enam suuremaks teha.

„Mida me nüüd teeme?”
mõtiskles Siidikiisu-isa Fred ning Holly vaatas maja plaani.
„Teeme selle 3-korruseliseks,”
ütles Siidikiisu-noorsand Toby ilma, et ta oleks seda tõsiselt mõelnud.
„Hea mõte!”ütlesid Fred ja Holly kohe.
Nii saigi Siidikiisude perekond omale 3-korruselise maja.

Kui maja lõpuks valmis ehitati, kutsusid Siidikiisud külaelanikud soolaleivapeole.
Kõik saabujad vaatasid imetlusega 3-korruselist maja.
„Milline kena maja,” ütlesid nad.
Oma punase katuse ning õrnbeežide puust ja tellistest seintega sobis maja metsa ümbrusega imehästi.

Alumise korruse suured aknad olid viimase moe järgi. Piip-piip tegi Šokolaadijänkude auto, kui see peatus.
„Pargin maja kõrvale, eks?” Loomulikult on nii uhkel majal nagu see olemas koht, kuhu külalised saavad oma auto parkida.

„Palun astuge edasi,”
ütles Fred. Majas olid kingitud mööblitükid paigutatud just õigetesse kohtadesse.
Suurtest akendest tuli sisse mõnus jahe tuulepuhang.

„See on armas maja,” ütlesid emad.
„Siin saab hästi lõõgastuda.” „Nii suured toad!” hüüdsid lapsed ja jooksid otsekohe kõige kõrgemale korrusele.
„Me panime ülakorrusele palju aknaid, et saaks imetelda kaunist maastikku. Vaadata akendest välja teie kingitud mööbli keskelt teeb meid väga rõõmsaks. Suur tänu teile!”

„Me oleme väga õnnelikud, et oleme tulnud elama sellisesse imelisse külla vahvate sõprade keskele. Võite meile igal ajal külla tulla,” ütlesid Siidikiisud.
„Me tuleme kindlasti!” vastasid külaelanikud. Ja imepärane 3-korruseline maja kajas rõõmsatest häältest.

LÕPP